passiivfilm

Passiivfilm on õhuke, tihedalt kinnitunud oksüdatsioonikiht, mis moodustub teatud metallide pinnal ning kaitseb neid korrosiooni eest. See kiht on tavaliselt vaid mõne nanomeetri kuni kümnete nanomeetrite paksune ning selle koostis sõltub metallist ja keskkonnast. Näideteks on alumiiniumil moodustuv alumiinium-oksiid (Al2O3), roostevabal terasel levinud kiht, mis sisaldab roostevaba terase Cr2O3 ja muid ühendeid, ning titaanil tekkiv titaaniumoksiid (TiO2).

Passiivfilm tekib kas iseenesest õhu ja niiskuse toimel või seda saab luua keemiliste/elektrokeemiliste töötlustega – näiteks passiveerimise teel. Filmeerimise eesmärk on vähendada metalli lahustumist ja seeläbi korrosiooni kiirust, moodustades barjääri, mis piirab ja kontrollib happeioonide, vee ja oksüdeerivate toimeainete tungimist metallpinnale. Film tavaliselt on stabiilne neutraalses ja oksüdeerivas keskkonnas, kuid kloriidide sisaldus lahuses või mehhaanilised kahjustused võivad põhjustada filmi lõhkumist ning lokaliseeritud korrosiooni (pitting).

Omadused ja piirangud: passiivfilm on väga õhuke ja haavatud, kuid tugeva side pinnaga. Korrosioonikindlus sõltub süsiniku, kroomi ja teiste elementide sisalduse poolest ning film võib aja jooksul re-passivatsiooniga taastuda kui pinnal on tekkinud kahjustus. Passiivfilmide kvaliteeti hindatakse elektrokeemiliste meetodite, näiteks potentiaal-polarisatsiooni ja impedantsSpectroskoopia abil.

rakendused: passiivfilmide loomine on oluline roostevaba terase, alumiiniumi ja teiste korduvkasutatavate metallide korrosioonikaitses tööstuses ning arhitektuuris. Taastamisel ja puhastamisel tuleb säilitada pindade puhtus ning kontrollida keskkonna seisundit.