päikesekõrgusest

Päikesekõrgus on geofüüsikaline suurus, mis kirjeldab päikese asendit taevas vaatleja kohal. See on nurk horisondi ja päikesekiire vahel ning mõõdetakse tavaliselt kraadides. 0° tähendab päikese puudutust horisondi (tõus või loojang), 90° tähendab, et päike asub täpselt üle pea ehk zeniiil.

Päikesekõrgus sõltub kolmest peamisest tegurust: vaatleja laiuskraad φ, päikese declinatsioon δ (mis muutub aastaajal) ja päeva jooksul päikese asendit kirjeldav tunninurk H (hour angle). Pikaajaline võrrand on sin h = sin φ sin δ + cos φ cos δ cos H, kus h on päikesekõrgus. H väärtus kasvab idast läände liikumise lõikes ning selle muutus kirjeldab päeva vältavat valgusaega. Päikesekõrguse lõunaaegne väärtus on h_noon = 90° − φ + δ, kus δ on päevane declination.

Päikesekõrgus on positiivne siis, kui päike on horisondi kohal, ning mitte-positiivne öö ajal. See suurus selgitab päevavalgustuse kestust, varjutusi ja päikesenergia kogust. Luuakse suuremaid päikesekõrgusi vahemerel ja ekvaatoril ning väiksemaid kõrgetel laiuskraadidel talvel; suvel on päikesekõrgus kõrgem, talvel madalam, mis kajastub päevade pikkuses.

Päikesekõrgust arvestatakse arhitektuuris, rohetornis, põllumajanduses ja fotogrammetras, et hinnata valguse sissepääsu, varjutust ja soojuslikku energiat. See on ka tähtis mõiste ajaloo ja astronoomia harrastajatele, kes jälgivad taevakehade asendeid ja päikesekiirte trajektoori.