otoakustiline

Otoakustiline on mõiste, mis viitab kõrvas toimuvale helile, mida sisekõrv tooted ja mida väljub kuulmistoru kaudu taas kuuldavale. Terminit kasutatakse peamiselt otoakustiliste emissioonide (OAE) kirjeldamiseks, mis on mittetavalised, paarisnonivahelised helidugasused kõrvas. OAE-ga seotud uuringud on mitmes mõttes spetsiifilised kuulmismehhanismide hindamiseks, eriti väliskõrvljuha rakkude funktsiooni.

Otoakustiliste emissioonide tekke põhjus peitub väliskõrva rakkude (outer hair cells) motilaarses toimimises. Need rakud on cochleas elektromotoorksusega vastutavad ja nende aktiivsus võib muudetud helide tagasitõmbamise kaudu tekitada väikeseid helisid, mis jõuavad lõpuks väliskõrva kanalisse ja on mõõdetavad mikrofoniga. Spontaansed emissioonid (SOAE) tekivad ilma välise stiimulita, evoked emissioonid (TEOAE ja DPOAE) tekivad vastuseks helile.

Olulised tüübid on spontaaned otoakustilised emissioonid (SOAE), transientsed evoked OAEd (TEOAE) ja distorsioon-preemi, ehk DPOAE. TEOAE ja DPOAE on laialdaselt kasutatud kliinilises audioloogias, eriti vastsündinute kuulmise skriinimisel ja outer hair cell’i funktsiooni hindamisel. Nt kannavad nad teavet, kas kahjustus või haigus puudutab koheselt cochleaosi.

Rakendused ja piirangud: mõeldud on mitteinvasiivseks kuulmise hindamiseks, kuid tulemused sõltuvad keskkonnast, keskkõrva olekust ja kõrva puhul kasutatavast seadmest. OAE-d kasutatakse laialdaselt varajases tünistuses ning monitori teenistuses ototoksilisuse jälgimisel. Piirangutena võivad olla keskkõrva probleemid, liigne müra ning vajaliku kalibreerimise vajadus.