optimeerimisprotsess

Optimeerimisprotsess on süsteemne lähenemine, mille eesmärk on leida parim või rahuldav lahendus piirangutega kriteeriumide alusel. Protsess hõlmab probleemi formuleerimist, sobiva optimeerimismeetodi valimist, lahenduste leidmist ning tulemuste analüüsi ja vajadusel korrigeerimist.

Peamised komponendid on eesmärkfunktsioon (mõõdab kulutusi, kasumit, energiatarvet jne), piirangud (ressursid, seadusandlus, tehnilised tingimused) ja otsustusmuutujad (valikud, milliseid parameetreid kasutada). Mudelid võivad olla lineaarse, mitte-lineaarse, diskreetse või segamudelid; nad võivad olla deterministlikud või stohastilised.

Lahendusvõimalused jagunevad täpseteks meetoditeks (lineaarprogrammimine, mitte-lineaarne optimeerimine, IP-koodimudelid) ja heuristiliste või metaheuristiliste lahenduste kategooriates (nt geneetilised algoritmid, simuleeritud annealing). Mitmeeesmärgilise optimeerimise korral otsitakse Pareto-tulu või kasutatakse skalariseerimise meetodeid.

Protsessi etapid: probleemi määratlemine, mudeli koostamine ja andmete kogumine, sobiva lahendusmeetodi valideerimine ja rakendamine, lahenduste analüüs ja tundlikkuse hindamine, vajadusel mudeli täiendamine ja juurutamine.

Rakendusalad hõlmavad logistikat ja tarneahelat, tootmist, energiavaldkonda, finantse ja tarkvaraarendust. Tõhus optimeerimine nõuab kvaliteetset andmestikku, selgeid eesmärke, riskide hindamist ja tulemuste jälgitavust.