operatsiooniprotsessori

Operatsiooniprotsessor on arvutiseadme protsessor, mille ülesandeks on teostada spetsialiseeritud arvutuste klassi, et kiirendada kogu süsteemi tööd. Ta töötab host-protsessoriga koos ja võtab koorma teatud ülesannetest, vabastades keskprotsessori ressursse. Operatsiooniprotsessor võib olla eraldi kiip või integreeritud osa host-kiibist.

Tööpõhimõte põhineb arhitektuuril, mis on optimeeritud kindlate ülesannete jaoks. Nad võivad töödelda oma käske paralleelselt host-CPU-ga või täita eraldi arvutuste gruppe. Ajalooliselt olid ko-protsessorid 1980–1990ndatel tavaline lahendus, kui CPU-del puudus kiire FPU (floating-point unit) või SIMD-üksus. Esimesed näited olid Intel 8087 ja 80387, mis täiendasid vastavalt 8086/8088 ja 80286/80386 arhitektuuride. Hiljem integreeriti enamasti need funktsioonid CPU-sse, kuid mõnes süsteemis ja tänapäevastel arhitektuuridel on ko-protsessorid endiselt kasutusel krüptograafias, signaalitöötluses ja muudes spetsialiseeritud rakendustes.

Kaasaegsetes süsteemides on operatsiooniprotsessorite roll jaotatud GPU-de, DSP-de ning spetsiaalsete AI- või neuraalvõrkude kiipide vahel. Need kiibid kiirendavad eraldi arvutuste valdkondi ning parandavad jõudlust ja energiatõhusust suurtes rakendustes, näiteks krüptograafias, signaalitöötluses või tehisintellektil.

Kokkuvõtteks on operatsiooniprotsessor arhitektuuriline vahend, mis võimaldab jagada tööd ja keskenduda CPU-le, pakkudes spetsialiseeritud kiirendamist teatud ülesannete jaoks. Nende roll on ajas muutunud, kuid ko-protsessorite või nende funktsioonide kontseptsioon on jätkuvalt oluline tänapäevastes arvutisüsteemides.