oksüüdide

Oksüüdid on keemilised ühendused, kus hapnik on seotud teise elemendiga. Enamik oksüüdidest sisaldab hapnikku O2- ioonina või moodustab kovalentseid sidemeid; mõnede puhul esinevad peroksiidid (O2^2−) või superoksiidid (O2^-), kus hapnik on koguni erinevas oksüdatsioonis.

Oksüüdid jagunevad tavaliselt kolme põhikategooria järgi: happelised, aluselised ja amfoteersed. Happelised oksüüdid reageerivad veega, moodustades happeid; näiteks süsinikdioksiid CO2 reageerib veega nõrgalt süsihappega H2CO3. Aluselised oksüüdid reageerivad veega, moodustades aluseid; näiteks naatriumoksiid Na2O. Amfoteersed oksüüdid võivad reageerida nii hapetega kui ka alustega, näiteks alumiiniumoksiid Al2O3 ja tsio- ning tsingoksiid ZnO.

Oksüüdid moodustuvad looduslikult ja tööstuslikult: elemendi põlemisel õhus või soojendamisel oksüdeeruvatel tingimustel ning erinevate näidiste oksüdatsiooni teel. Paljud oksüüdid on tahked ained, neil on kõrge sulamistemperatuur ja nad moodustavad olulise osa maakoorest ning materjaliteadusest. Tööstuses kasutavad need materjalid nagu SiO2 klaasis ja tellis, Al2O3 keraamikas, TiO2 pigmentide ja katalüsaatoritena ning Fe2O3 terasetööstuses.

Keskkonnas on oksüüdid olulised ja mõnikord probleemiks: NOx ja SOx kujutavad õhusaastust ning võivaid happelada keskkonda, samas on mõningad oksüüdid (nt TiO2, ZnO) kasulikud valgus- ja fotokatalüüsis.