oksüdatsioonitsooni

Oksüdatsioonitsoon on geoloogiline termin, mis viitab maakoore piirkonnale, kus mineraalid ja kivimid on oksüdeeritud. See protsess toimub tavaliselt maapinna lähedal, kus hapnik on kergesti kättesaadav, sageli koos veega. Oksüdatsioon on keemiline reaktsioon, mille käigus aine kaotab elektrone, mis antakse üle oksüdeerivale ainele.

Oksüdatsioonitsooni esinemine on sageli seotud maardlate moodustumise ja muutumisega. Näiteks, sulfiidimaagid, nagu püriit (FeS2), oksüdeeruvad oksüdatsioonitsoonis sageli hematbiidiks (Fe2O3) või goethiidiks (FeO(OH)). See protsess võib viia oluliste muutusteni maardla koostises ja füüsikalistes omadustes, mõjutades selle kaevandatavust ja keskkonnamõju.

Oksüdatsioonitsooni sügavus ja intensiivsus sõltuvad mitmetest teguritest, sealhulgas kliimast, topograafiast, kivimite koostisest ja hüdroloogilisest režiimist. Niisketes ja soojades piirkondades on oksüdatsioonitsoonid tavaliselt sügavamad ja ulatuslikumad kui kuivades ja külmades piirkondades.

Mõnikord on oksüdatsioonitsooni uurimine oluline keskkonnaprobleemide, nagu happeliste kaevandusheitmete (AMD) tekke ja leviku mõistmiseks. AMD tekib sageli sulfiidimaakide oksüdatsiooni tulemusena, vabastades väävelhapet ja metalliioone, mis võivad saastata pinna- ja põhjavett.

---