oksüdateerijate

Oksüdateerijad on ained või ühendid, mis redoksreaktsioonides omastavad elektrone teistelt ainetelt, tehes selle teise aine oksüdatsiooni ja muutes iseennast redutseerituks. Seega tegutsevad nad oksüdeeriva ainena ja võivad käivitada või kiirendada mitmesuguseid keemilisi reaktsioone. Otseselt sõltub nende tugevus ja kasutusvaldkond sellest, kui suure võimega nad on elektrone vastu võtta.

Enim tuntud oksüdateerijad on anorgaanilised ained nagu vesinikperoksiid (H2O2), permanganaadid (MnO4-), klooriühendid (nt hüpokloriid ja kloriidid) ning ozon (O3). Lisaks on olulised nitraadid ja teised oksüdeerijad, mis leiavad kasutust nii labori- kui tööstusprotsessides. Oksüdateerijad võivad olla lahustena või tahketena ning neid leidub laialdaselt nii ekspert-teaduses kui tööstuses.

Rakendused hõlmavad veevärgi desinfitseerimist ja kõigi üldpuhastusprotsesside osasid, pleegitamist tekstiilide, paberi ja tooteainete töötlemisel, oksüdatsiooni juhtimist orgaanilistes ja anorgaanilistes reaktsioonides ning mõnikord ka toiduaineainete tööstuslikku töötlemist. Oksüdateerijad on olulised ka polümeratsioonis ja radikaalsetes reaktsioonides.

Ohutus ja keskkonnamõjud on olulised: tugevad oksüdateerijad võivad reageerida plahvatuslikult või hargneda koos kütustega, tekitades soojust ja gaase. Nende ladustamine nõuab eraldi, kuiva ja külma töökeskkonda ning ettevaatusabinõusid isiku- ja keskkonnakaitses, et vältida ootamatuid reaktsioone ning kahjulikke jääke ja heitmeid.