ohutusfaktorit

Ohutusfaktor on inseneriteaduses ja ohutusalastes analüüsides kasutatav suhtarv, mis väljendab süsteemi või konstruktsiooni võimet vastu pidada koormustele, mis ületavad selle kavandatud töökoormust. See on tegelikult lubatud pinge või koormuse ja maksimaalse lubatud pinge või koormuse suhe. Kõrgem ohutusfaktor tähendab, et süsteem on kavandatud taluma suuremaid koormusi kui need, millega ta tavapäraselt kokku puutub, pakkudes seeläbi varu juhuks, kui tekivad ootamatud või suuremad koormused, materjali omaduste erinevused või valmistamisvead.

Ohutusfaktori valik sõltub mitmetest teguritest, sealhulgas materjali tüüp, koormuse tüüp (staatiline või dünaamiline), keskkonnatingimused, kasutusala ja kehtivad ohutusstandardid. Näiteks ehituskonstruktsioonidel, lennukitel ja meditsiiniseadmetel kasutatakse sageli kõrgemaid ohutusfaktoreid, kuna nende rikkel võivad olla tõsised tagajärjed. Vastupidi, rakendustes, kus kaal või materjalikulu on kriitiline, võib ohutusfaktor olla madalam, kuid sellele vaatamata peab see tagama piisava ohutuse.

Ohutusfaktor ei ole sama mis koormusfaktor, kuigi need on omavahel seotud. Koormusfaktor on seotud konstruktsiooni koormusnõuetega, samas kui ohutusfaktor keskendub materjali või konstruktsiooni vastupanuvõimele. Mõlema mõistmise ja õige rakendamise abil tagatakse ehitiste, masinate ja muude süsteemide ohutu ja usaldusväärne toimimine.