neurotraumasid

Neurotraumasid käsitletakse närvisüsteemi mehaaniliste vigastuste kogumana, mis tekivad keha välisjõudude toimel. Need hõlmavad kesk- ning perifeerse närvisüsteemi vigastusi, näiteks traumaatilist ajukahjustust (TBI), seljaaju vigastust ning perifeersete närvide kahjustusi. Vigastused võivad olla esmase kahju vormid ning viia teisejärgsete kahjustuste tekkeni.

Traumaatiline ajukahjus­tus hõlmab põrutust, kontuusi ning difuusse aksonivigastuse ning koljuvigastusi verejooksude või murdude korral. Spinaal vigastus võib põhjustada parapleegiat või tetrapleegiat ja olla täielik või osaline. Perifeersete närvide kahjustused avalduvad jäsemete nõrkuse, tundlikkuse kadumise või halvatusena sõltuvalt kahjustuse asukohast.

Põhjused on kukkumised, liiklusõnnetused, spordivigastused ja vägivald. Riskitegurid on vanus, alkoholi või ravimite mõju ning ohutustundlike tavade ebapiisav järgimine. Ennetus keskendub kaitsevarustuse kasutamisele ja ohutu käitumise edendamisele nii spordis kui liikluses.

Diagnoos põhineb varajasel hindamisel ja neuroloogilisel jälgimisel. GCS-skore, sümptomite vaatluse ning pildistamisega hinnatakse vigastuse ulatust. Esimesed 24 tundi jooksul tehakse aju CT-skaneering, et avastada verejooksu või kolju vigastuste ohtu; vajadusel järgneb MRI täpsustuseks.

Ravi on multidistsiplinaarne: elustamine, hingamisteede ja vereringe tagamine, koljusisese rõhu kontroll ning vajadusel kirurgiline sekkumine. Pärast esmast ravi järgneb taastusravi, sealhulgas füsioteraapia ja psühholoogiline tugi. Prognoos oleneb vigastuse raskusest, vanusest ja varajasest ravivõimest; pikaajalised puudujäägid on sageli, kuid õigeaegne ravi parandab tulemusi. Ennetus vähendab riske.