neurofüsioloogias

Neurofüsioloogia on teadusharu, mis uurib närvisüsteemi funktsiooni ning seda, kuidas neuronite ja neuronivõrkude toimimine kujundab tajumist, liikumist ja käitumist. Uuring keskendub nii rakulisele tasandile kui ka suuremate aju- ja seljaaju süsteemide toimimisele ning nende omavahelisele suhtlusele.

Põhieesmärk on mõista elektrilist ja keemilist signalisatsiooni närvisüsteemis. Tegevuspotentsiaalid, ioonkanalid, sünaptiline ülekandmine ja neurokeemilised signaalid moodustavad närvivõrkude arusaama aluse. Olulised on ka plastilisus ning muutused õppimises, mälus ja kohanemises.

Meetodid hõlmavad elektrofüsioloogiat (intraklaalne ja ekstraklaalne registreerimine, patch-clamp), neuroimagingut (EEG, EMG, MEG ja fMRI) ning kaltsiumi imagingut ja muid keemilisi tehnikaid. Neid lähenemisi kasutatakse nii rakulisel kui süsteemsal tasandil, et jälgida toimemehhanisme ja ajus toimuvat dünaamikat.

Rakendused ja kliiniline tähtsus hõlmavad epilepsia, neuropaatiate ja lihas‑ ning motorhaiguste diagnostikat ja jälgimist, operatiivse planeerimise toetamist ning rehabilitatsiooni arengut. Neurofüsioloogia annab ka aluse elektrofüsioloogiliste ja neuroimagingu meetodite kasutusele inimeste ajutööd ja tervise hindamisel.

Seosed ja vaatenurgad: neurofüsioloogia ühendab elektrofüsioloogia, kognitiivse neuroteaduse ja kliinilise neuroloogia, pakkudes raamistikku, kuidas ajutegevus, närvivõrkude plastilisus ja käitumuslikud reaktsioonid on põimitud ning kuidas need võivad muutuda haiguste või vigastuste tagajärjel.