märgistamismeetodil

Märgistamismeetod on teaduslik meetod, mida kasutatakse uurimisobjekti jälgimiseks või selle liikumise tuvastamiseks. Meetod seisneb uuritava objekti märgistamises mingi spetsiifilise aine või signaaliga, mida saab hiljem tuvastada või mõõta. Märgistamise viis sõltub uuritavast objektist ja uurimisülesandest.

Levinud märgistamisviiside hulka kuuluvad radioaktiivsete isotoopide, fluorestseeruvate värvainete, stabiilsete isotoopide või spetsiifiliste antikehade kasutamine. Radioaktiivsete märgistuste puhul jälgitakse kiirgust, fluorestseeruvate märgistuste puhul aga emiteeritavat valgust. Stabiilseid isotoope saab tuvastada massispektromeetria abil, antikehad aga seostuvad spetsiifiliste molekulidega.

Märgistamismeetodit kasutatakse laialdaselt erinevates teadusvaldkondades. Bioloogias ja meditsiinis on see asendamatu ravimite liikumise, ainete ainevahetuse, rakkude migratsiooni ja haiguste diagnoosimise uurimisel. Keemias aitab meetod jälgida reaktsioonimehhanisme ja molekulide ringlust. Keskkonnateaduses kasutatakse seda saasteainete leviku, vee liikumise ja loomade rändeteede uurimiseks. Ka füüsikas võib märgistamismeetodit rakendada osakeste trajektooride jälgimisel.

Meetodi eelised on selle kõrge tundlikkus ja täpsus, mis võimaldavad uurida väga väikeseid koguseid või jälgida keerulisi protsesse. Samas peab märgistus olema inertne ehk ei tohi mõjutada uuritava objekti käitumist ega funktsioone. Märgistamismeetodi valik ja rakendamine nõuavad hoolikat planeerimist ja sobivate analüüsitehnikate tundmist.