moduleerimist

Moduleerimist ehk modulaarse süsteemi loomist iseloomustab süsteemi jagamine eraldatud mooduliteks, millel on selged liidesed ja mille sees on teostatud funktsioonid kapseldatud. Moodulid on loodud nii, et nad oleksid võimalikult sõltumatud teistest moodulitest ning nende vahel toimuvat kommunikatsiooni kontrolliks määratletud API-d. Selline jaotus võimaldab mooduleid arendada, testida, hooldada ja taaskasutada iseseisvalt, mis suurendab süsteemi paindlikkust ja skaleeritavust.

Põhilised loomingulised põhimõtted on kõrge koherentsus, madal sidusus ning üks vastutus. Iga moodul täidab ühe selgelt defineeritud funktsiooni ja omab piiratud tähendusega liideseid, mille kaudu toimub koostöö teiste moodulitega. Kapseldus tähendab, et siseandmed ja -funktsioonid ei ole kättesaadavad väljastpoolt, vaid nendele pääseb ligi ainult määratletud API kaudu. Modulaarse arhitektuuri jaoks on oluline hallata sõltuvusi, versioonimist ja testimist ning tagada, et moodulite vahetamine või uuendamine ei kahjusta ülejäänud süsteemi.

Kasutusvaldkonnad ja väljakutsed hõlmavad tarkvaraarendust (modulaarne monoliit, mikroteenused, plug-in süsteemid), samuti mehaanika ja elektroonika, kus toodete komponendid on eraldatud ja liidesed kontrolli all. Modulaarne lähenemine parandab taaskasutust, arendusteekonda ja hooldatavust, kuid nõuab hoolikat liideste kavandamist, sõltuvuste juhtimist ning sobiva granulaarsuse leidmist, et vältida liigset keerukust või jõudluse üleküllust.