mehhanoretseptoritest

Mehhanoretseptorid on sensoorsed retseptorid, mis reageerivad mehhaanilisele stiimulile, nagu puudutus, surve, vibratsioon ja kudede venitamine. Nad teisendavad mehhaanilise stiimuli elektrilisteks signaalideks, mida edastavad perifeersed närvid ning mis jõuavad keskse närvisüsteemi tajumiseks ajus ja seljaajus.

Mehhanoretseptorid eristuvad adaptiivsuse järgi: kiiresse adapteerumisse (RA) ja aeglasesse adapteerumisse (SA). Oluliste näidete hulka kuuluvad Merkel’i diskid (SA I) epidermises; Ruffini lõpud (SA II) dermises; Meissneri kehakesed (RA I) karvutu nahka; Paciani kehakesed (RA II) sügavamas dermises. Karvafolliikulite lähedal asuvad retseptorid reageerivad karva liikumisele.

Signaalid jõuavad läbi Aβ-fiberite perifeersest närvist seljaaju ja ajju. Iga retseptorikategooria tekitab erineva impulsipaki, mis koodib stiimuli tugevuse, asukoha ja dünaamilisuse kohta. Mehhanoretseptoreid leidub nahas, lihastes ja siseorganites, samuti liigeste ja lihaste proprioceptioni säilitamisel.

Mehhanotransduktsioonihäireid seostatakse taktiilise tajumise ja kehahoiaku muutustega ning need võivad mõjutada koordineerimist ja tasakaalu. Peamised mehhanosensitiivsed kanalid hõlmavad PIEZO1 ja PIEZO2 ning teisi mehhanosensorseid mehhanisme, mis võimaldavad stiimuli muutuda elektriliseks signaaliks. Mehhanoretseptorid on seega võtmetähtsusega taktilisel tajul, proprioceptionil ja adaptiivsetel refleksidel.