megamaavärinate

Megamaavärinad on väga suured maavärinad, mille energiavabanemine on märkimisväärselt suurem kui tavapäraste maavärinate puhul. Enamik kirjeldusi seab piiriks momentmagnitude Mw 9,0 või suurem; mõni allikas kasutab 8,5–9,0 vahemikku. Need värinad tekivad peamiselt suurte subduktsiooni tsoonide piirkondades.

Tekke mehhanismid: Need sünnivad tihti subduktsioonitsoonides, kus ookeaniline plaat vajub teise peale. Purunemine hõlmab suurt ala ja toimub pikk purunemistrass, vabastades palju energiat. Värina kestus on sageli mitu minutit ja mõju laieneb üle suure piirkonna.

Mõjud: Tugev värin tekitab tugeva maapinna liikumise, ehitus- ja infrastruktuuri kahjusid ning laastavat mõju linnadele ja maapiirkondadele. Tsunamioht on suur, kui purunemine leiab aset merealal või merel; lained võivad tabada rannikut ja tekitada tõsiseid kahjusid.

Tuntumad megamaavärinad on 1960 Valdivia (Tšiili) umbes Mw 9,5; 1964 Alaska ~Mw 9,2; 2004 Sumatra–Andaman ~Mw 9,1–9,3; 2011 Tōhoku ~Mw 9,0. Need sündmused on mõjutanud globaalse seismoloogia ja kriitilise taristu valmisolekut.

Uuringud ja valmisolek keskenduvad mehhanismide paremale mõistmisele, kiiretele seismilistele andmetele ning tsunamiohutuse ja ehitusnormide arendamisele. Täpne prediktsioon aja ja koha kohta jääb piiranguteks.