marginaalsust

Marginaalsust, või marginaalse lähenemise kontseptsiooni, kirjeldatakse majandusteoorias kui keskendumist väikeste lisanduvate muutuste hindamisele. See hõlmab kahte peamist mõistet: marginaalne kasulikkus ja marginaalne kulu. Otsused tehakse sageli nende kahe suuruse võrdluse põhjal: tarbija või ettevõte jätab lisatarbimise või tootmise, kuni marginaalne kasulikkus on võrdne marginaalse kuluga või kuni tulud ületavad kulud.

Taust ja teooria on tihedalt seotud marginaalse kasulikkuse mõistega, mis sai lõpliku vormi 19. sajandi lõpus. Teooria arendasid välja econoomid William Stanley Jevons, Carl Menger ja Léon Walras, ning see muutis mikroökonoomika keskseks tööriistaks tarbimis- ja tootmisotsuste mõistmiseks. Marginaalne lähenemine on aluseks hinnastamise, valikute ja ressursi jaotamise analüüsile.

Rakendused ulatuvad tarbijakäitumisest ettevõtete tootmisotsusteni. Tarbijad otsustavad ostu sünteesil, kus iga lisanduva üksuse kasulikkus väheneb, ning hind juhib otsust, kas osta või mitte. Ettevõtted optimeerivad toodangu, kuni marginaalne tulu võrdub marginaalse kuluga, mis seletab paljusid hinnakujundus- ja tootmisotsuseid. Marginaalse analüüsi kontseptsioon laieneb ka eelarve- ja riskianalüüsidele ning aitab mõista piiride ja efektiivsuse piiranguid.

Kriitika hõlmab mõõtmise raskusi kasulikkuse ja tõelist väärtust puudutavate subjektiivsete hinnangute tõttu. Mõned kriitikud rõhutavad ka, et teooria põhineb eeldustel ja olude muutudes võib selle rakendatavus väheneda. Sellegipoolest säilitab marginaalsus märkimisväärse koha kaasaegses ekonomi ja otsustusprotsesside modelleerimises.