makroprudentsiaalsete

Makroprudentsiaalsete meetmete ehk makroprudentsiaalse poliitika eesmärk on finantssüsteemi üldine stabiilsus, keskendudes süsteemsete riskide avastamisele ja leevendamisele kogu finantssektoris. See erineb mikroprudentsiaalsest järelvalvest, mis keskendub üksikute finantsasutuste kapitalile ja riskidele. Makroprudentsiaalne poliitika püüab vähendada krediiditsüklite mõju, ennetada riskide kuhjumist ning vähendada finantskriiside tõenäosust ja nende kahju.

Meetmete tööriistad hõlmavad kapitali- ja likviidsusnõuete kohandamist ning piiranguid laenuandmise tingimustele, et maandada süsteemselt riski. Tavapärased vahendid on tsükliline kapitalikohustus ja süsteemse riski lisakohustus, piirangud laenuväärtusele (LTV) ja sissetulekute suhtarvetele (LTI), ning dünaamiline provisjon. Lisaks kasutatakse tugevdatud likviidsusnõudeid ning pidevat finantsandmete jälgimist ja stressitestide läbiviimist.

Riigi tasandil korraldab makroprudentsiaalset järelevalvet vastavalt riiklikule raamistikule, kuid Euroopa tasandil on süsteemide riskide jälgimiseks ja koordineerimiseks oluline roll ESRB-il (European Systemic Risk Board) ja Euroopa Keskpanga raamistikul. Riiklikud asutused ja keskpangad rakendavad meetmeid ning jagavad andmeid, et vältida piirangute ülekandumist või riskide õõnestumist piiride vahel.

Makroprudentsiaalne poliitika on oluline finantsstabiilsuse tööriist, kuid sellel on mõju krediiditarbimisele ja majanduskasvule. Edukas toimimine sõltub kvaliteetsest andmestikust, läbipaistvast hindamisest ja rahvusvahelisest koostööst, samuti paindlikust õigusraamistikust, mis võimaldab vastavalt konjunktuurile kohandada meetmeid.