mainframearvutitele

Mainframearvutid, sageli nimetatud suurarvutiteks, on kõrge töökindlusega ja suure mahutöötluse jaoks mõeldud arvutusplatvormid, mida kasutatakse suurte organisatsioonide keskse andmetöötluse tarbeks. Need süsteemid suudavad töödelda suurt koormust transaktsioonides ning tagada järjepideva toimimise, kõrge turvalisuse ja pikaajalise ligipääsetavuse.

Tehnilises mõttes eristuvad mainframearvutid ulatusliku I/O-infrastruktuuri, tugeva virtualiseerimise ja skaleeritavuse poolest. Enamasti töötavad nende süsteemide operatsioonisüsteemid z/OS, z/VM ja z/VSE, ning neid kasutatakse ka Linuxi toimimisplatvormina IBM Z platvormidel. Virtuaalsus realiseeritakse LPAR-ide (logically partitioned environments) ja teiste vahendite kaudu, mis võimaldavad ühel füüsilisel süsteemil käitada mitut eraldi keskkonda ning hallata suurel määral paralleelseid töökoormusi.

Ajalooliselt arendati mainframearvutid 1950. aastatel ja 1960–ndatel ning IBM System/360 1964. aasta hetkel seadistasid standardid ja tarkvara-õmblus. Aja jooksul on rõhk jäänud töökindlusele, turvalisusele ja sujuvale andmetöötlusele; viimastel aastaitkümnetel on tugevdunud virtuaalsus ja pilveintegreeritus. Tänapäeval pakuvad mainframeid usaldusväärset põhja kriitilistele rakendustele ning toimivad sageli OLTP-, partiitöötlus- ja andmehoidlatöödel.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad finants- ja kindlustussektorit, valitsusasutusi, lennundust ning suuri ettevõtteid, kus on oluline järjestikune andmete töötlemine, turvalisus ja töökindlus. Tänapäevased lahendused hõlmavad ka Linuxi ja pilvetehnoloogiate integreerimist, mis laiendavad mainframeide rolli kaasaegses IT‑infrastruktuuris.