maastikureostust

Maastikureostus on maastiku pinnase, vee ja elustiku reostus, mille põhjustajad on inimtegevusest tulenevad saasteained. Reostus võib esineda nii punkt‑allikatest kui hajuskoormusena ning hõlmab erinevaid aineid, sealhulgas raskemetalle, orgaanilisi ühendeid, pestitsiide ja nafta/keemiatootmise jääke. See võib püsida aastakümneid ja levida lühi- või keskkonnasüdames.

Reostuse peamised allikad on tööstuslik tegevus, kaevandamine ja nafta lekked, põllumajanduslikud jäägid ning linnade ja infrastruktuuri haldamise puudulikud praktikad. Ajaloolised reostuskohad võivad erineda tänapäevasest allikast, kuid igal juhul on oluline mõista saasteainete allika roll maastiku ja veekasutuse korraldamisel.

Mõjud hõlmavad mullase struktuuri ja ökoloogilise rikkuse kahjustamist, mullaviljakuse ja bioloogilise mitmekesisuse langust, veekvaliteedi halvenemist ning ohtu inimese tervisele ja toiduahelale. Maastikureostuse ulatus ja raskus määravad riskide suuruse ning vajalike meetmete raskusastme.

Hindamine ja seire hõlmavad kohapealseid ja laboratoorseid analüüse, saasteainete inventari koostamist ning GIS‑kaardistust, mis aitab kindlaks teha levikut ja riske. Hoolduse ja remediation eesmärk on piirata süsinikuallikaid, eemaldada või stabiliseerida reostus, ning kasutada in-situ või ex-situ puhastusmeetodeid (bioremediasioon, pinnase pesemine, taimepuhastus) koos maastikukorralduse ja veesäilituse meetmetega. Põhieesmärk on tagada pikaajaline seire ja ohutu maa kasutus.

Regulatsioonid hõlmavad riiklikke ja rahvusvahelisi standardeid ning reostunud alade registrit, mille eesmärk on parandada juhtimist, ennetust ning mõju vähendamist.