lõualuu

Lõualuu on suu ja näo luuline osa, mis hõlmab nii ülalõualuud (maksilla) kui alalõualuud (mandibula). Alalõualuu on ainuke vaba liikuv koljuluu, mis ühendub kummagi poole temporomandibulaarliigesega (TMJ) ja võimaldab suu avamist, sulgemist ning närimis- ja kõnemisliigutusi. Ülalõualuu on osaliselt kinnine osa näo keskosast ja omab hambakornoole, mille külge kinnituvad ülemised hambad.

Anatoomia hõlmab luid, hambajuuri, liigespindu ning lihaste kinnitusi — peamised närimislihased on masseter, temporalis ja pterygoid-lihased. Lõualuu sisaldab veresooni ja närve, sealhulgas alveolaarset närvi, mis innerveerib hambaid ja igemeid.

Arengult tekivad lõualuud embrüonaalselt näo ja arteri lohkude arengust ning võivad lapsepõlves kasvada hambareeglite ja süljenäärmete mõjul. Meditsiiniliselt on lõualuu seotud hammaste korrastamisega (orkodontia), lõualuu murdude, temporomandibulaarse düsfunktsiooni ja põletikuliste protsessidega. Fraktuurid, osteomüeliit ja liigesehäired võivad nõuda nii hambaarsti kui ka maksillofatsiaalkirurgi sekkumist.

Evolutsiooniliselt on lõualuu olulise tähtsusega toitumise ja kõne arengu juures: erinevad liigiajastud on näidanud lõualuu kuju ja suuruse muutusi, mis peegeldavad toitumisharjumusi ja hingamisteede kohanemist.