lõikamismehhanisme

Lõikamismehhanismid viitavad erinevatele süsteemidele ja protsessidele, mida kasutatakse materjalide eraldamiseks või tükeldamiseks. Need mehhanismid võivad varieeruda väga lihtsatest füüsilistest jõududest kuni keerukate tehnoloogiliste lahendusteni. Üldiselt toimivad lõikamismehhanismid kahel peamisel viisil: surudes materjali läbi terava serva, mis põhjustab nihkepingeid ja lõpuks purunemist, või kasutades energiat, näiteks kuumust või laserkiirt, materjali sulatamiseks või aurustamiseks.

Mekaanilised lõikamismehhanismid on kõige levinumad. Nende hulka kuuluvad näiteks teravad noad, käärid, saelehed ja mulgustid. Need toimivad materjalile avaldatava surve abil, mille tulemusena ületatakse materjali tugevus ja see eraldub. Hüdraulilised ja pneumaatilised süsteemid võivad suurendada surujõudu, võimaldades lõigata ka tugevamaid materjale.

Energial põhinevad lõikamismehhanismid, nagu laserlõikus, plasma-lõikus ja veejoalõikus, pakuvad suuremat täpsust ja võimaldavad lõigata keerulisi kujundeid. Laserlõikus kasutab kontsentreeritud laserikiirt materjali sulatamiseks või aurustamiseks. Plasma-lõikus kasutab ioniseeritud gaasi kõrget temperatuuri. Veejoalõikus kasutab kõrgsurve veejuga, millele võib olla lisatud abrasiivaineid. Valik sõltub lõigatava materjali tüübist, paksusest ja nõutavast täpsusest. Igal mehhanismil on oma eelised ja piirangud.