lugemisvõimet

Lugemisvõime viitab inimese võimele mõista ja kasutada kirjutatud teksti. See koosneb dekodeerimisest ehk kirja ja helide vahelise seose mõistmisest, fonemilisest teadlikkusest, sõnavara ning teksti tähenduse mõistmisest. Hea lugemisvõime võimaldab lugeda sujuvalt ja saada tekstist peituvat informatsiooni.

Lugemisvõime areng algab varases lapsepõlves ning sõltub keelest, keelelise keskkonna kogemusest ning vanemate ja kooli toetusest. Põhilised komponendid on dekodeerimine (häälikute seoste õigeaegne tabamine), fonemiline teadlikkus, sõnavara areng ja teksti mõistmine. Raskedel ilmingutel võib esineda viivitusi või raskuseid, mis võivad mõjutada koolis tehtavat lugemistöö.

Raskused lugemisel võivad olla osa üldist õppimisraskust või eraldi häired. Düsleksia ehk lugemispuue on kõige tuntum näide: see on neurokognitiivne seisund, kus dekodeerimine ja lugemise kiirus on märgatavalt piiratud, kuigi üldine intelligentsus võib olla tavapärasel tasemel. Hindamine põhineb standardiseeritud lugemis- ja keeletestidel ning lisaks võetakse arvesse õpetajate ja vanemate tähelepanekuid ning üldist kognitiivset profiili.

Tugi ja sekkumine keskenduvad fonemilisele tööle, dekodeerimise harjutustele, sõnavara suurendamisele ja teksti mõistmise arendamisele. Sageli on vajalikud intensiivsed ja isikupärastatud õppekavad koolis, täiendav kodutöö ning vanemate kaasamine. Kasutatakse ka tehnoloogilisi tööriistu ning eripedagoogilist tuge. Varane sekkumine parandab tulemusi ja vähendab pikkajalisi raskusi.