lubrikatsiooni

Lubrikatsioon ehk määrdeainete kasutamine hõõrduvate pindade vahel on mehhaanilises süsteemis võtmetähtsusega protsess, mille eesmärk on vähendada hõõrdumist, kulumist ja soojuslikku koormust ning parandada töökindlust ja energiatõhusust. Määrdeaine moodustab pindade vahele kaitsefilmi, mis vähendab otsest metallkontakti ja materjalide kulumist.

Määrdeaine valik sõltub töötingimustest: koormus, kiirus, temperatuur ja keskkond. Peamised liigid on vedelad määrdeained (mineraal- või sünteetilised õlid ning nende segud), rasvased määrdeained (rasva baasil koostised) ning tahked määrdeained (grafiit, molübdeen-disulfid). Gaasiline lubrikatsioon on erijuht, kus gaasikiht eraldab pindu ja võimaldab minimaalse või puuduliku vedeldamise korral siiski vähendada kontaktkoordinaati mõnes spetsiifilises süsteemis.

Olulised omadused on viskoossus ja selle temperatuuriline muutuvus, filmikihi paksus, kulumiskaitse ning oksüdatsioonikindlus ja saastekindlus. Need omadused määravad, milline määrde sobib konkreetse kontaktkoormuse, kiiruse ja keskkonna jaoks. Lisaks hinnatakse määrdeaine püsivust ja vastupidavust tarbetule lõõmina/ima saaste.

Libistusrežiimid hõlmavad peamisi tööstuslikke kontaktivaateid: hidrodünaamilist libereerumist, elastohüdrodünaamilist libereerumist ning piirilibestust. Iga režiim nõuab sobivat määrdeaine koostist ja paksust ning mõjutab hooldusvajadust.

Rakendused on laialdased: autosõidukid ja jõuülekanded, laagrite ja hammasrataste süsteemid, pidurid ning erinevad tööstusmasinad. Õige määrde ja regulaarselt teostatav hooldus, sealhulgas vahetamine ja filtratsioon, on olulised süsteemi pikaealisuse tagamisel.