loogikaseadusi

Loogikaseadused on põhilised printsiibid, mis kirjeldavad, kuidas tõed ja järeldused loogilises süsteemis omavahel seovad. Need annavad aluse korrektsele mõtlemisele ja argumentatsioonile ning on olulised nii filosoofias, matemaatikas kui arvutiteaduses.

Ajaloost: klassikaline loogika, mille esmane väljendus on Aristoteles, andis esimesed suuremad loogikaseaduste raamid. Kaasaegne formaalne loogika arenes 19. ja 20. sajandil Frederik Frege, Bertrand Russell ja Alfred North Whiteheadi tööde tulemusena, mis tõid esile täpse sümboolse esituse ja tõestamist vajavad süsteemid. Tänapäeval eristatakse klassikalist loogikat ning mitmesuguseid teisteks loogikateks (nt intuitsionistlik loogika, kuuenda loogika tüübid), kus teatud seadused võivad kehtida erinevalt või olla puudulikud.

Peamised loogikaseadused: klassikalises loogikas kehtivad üldiselt järgmised põhiprincipid.

- Identiteedi seadus: iga väide on identne endaga, A on A.

- Mittevastandlikkuse seadus: sama väide ei saa olla samaaegselt tõene ja vale.

- Kolmanda väite keskjoone seadus: iga väide on kas tõene või vale; keskjoon ei lase kaht tõsikõrgust.

- De Morgani seadused: negatsiooni ja ühendusoperaatorite vahelised teisendused (näiteks negatsioon konjunktsiooni ja disjunktsiooni korral).

Kasutus ja piirangud: loogikaseadused on olulised matemaatilises tõestuses, informaatikas ja analüütilises mõtlemises. Siiski ei kehti kõik need seadused kõigis loogikates: näiteks intuitsionistlik loogika käsitleb võrdelisi piiranguid kolmanda väite keskjooneseaduse osas. Üldiselt kujundavad need seadused loogilise mõtlemise struktuuri ning aitavad eristada kehtivaid ja ebaõigeid järeldusi.