liigeseasendist

Liigeseasendus ehk dislokatsioon on seisund, kus liigese luud ei ole enam normaalses asendis ja liigese pinnad ei ole omavahel õiges kontaktis. See põhjustab tugevat valu, turse ja deformatsiooni ning piiratud liikumist. Dislokatsioonid on enamasti traumaatilised, kuid harva võivad need tuleneda kaasasündinud või haigustega seotud seisunditest. Kõige sagedamini esinevad õla-, sõrmede ja küünarliigese dislokatsioonid; puusaliigese dislokatsioon on vähem levinud, kuid tõsine.

Põhjused ja riskifaktorid: peamine põhjus on trauma – kukkumine, löök või raske sportlik vigastus. Mõnikord suurendab korduvaid dislokatsioone või kaasuv liigesehaigusi (nt artriit või sidekoehaigused) esinemine riski. Eriti kriitilised on puusa- ja õlaliigese dislokatsioonid, kuna need võivad põhjustada tõsiseid tüsistusi.

Diagnoos ja ravi: diagnoos algab kliinilisest hindamisest ja vigastuse ajaloost. Röntgeni pildid kinnitavad liigese nihkunud asendi ja võimalikke lisakahjustusi; vajadusel kasutatakse CT või MRI. Esmane ravi on kiire reduktsioon, mille käigus liigesepead viidakse tagasi õiges asendis, sageli valuvaigistite või sedatsiooniga. Pärast reduktsiooni järgneb immobiliseerimine (side või kips) ning seejärel järelravi ehk füsioteraapia liigese liikuvuse ja tugevuse taastamiseks. Mõnel juhul on vajalik kirurgiline sekkumine, eriti korduvate dislokatsioonide või lisakahjustuste korral.

Prognoos ja tüsistused: õigeaegne ja korralik ravi suurendab paranemise tõenäosust, kuid võivad tekkida tüsistused nagu närvikahjustus, avaskulaarne nekroos (nt puusa- või õlalõigus), korduvad dislokatsioonid või posttraumaatiline artriit. Ennetus: kaitsevarustus, õige tehnika ning varajane rehabilitatsioon vigastuste vältimiseks.