lennuplaanimine

Lennuplaanimine on lennu ettevalmistusprotsess, mille käigus koostatakse ja kontrollitakse lennuplaan, et tagada lendude ohutus, tõhusus ja koordineeritud lennujuhtimine. Lennuplaan sisaldab kavandatud marsruudi, algus- ja sihtpunkti, kavandatud kõrguseid ja kiirusi, eeldatavat kütust ning ajakava. Lisaks võetakse arvesse ilmastikutingimusi, navigeerimis- ja ühendusteavet, NOTAM-e ning lennujuhtimise piiranguid.

Protsess hõlmab teabe kogumist ja analüüsi, sealhulgas meteoroloogiline brief, lennuki omadused ja piirangud, kaal ja tasakaal. Seejärel arvutatakse vajalik kütus, laad ja varuplaan ning koostatakse optimaalse marsruudi ja alternatiivide plaan. Lennuplaan esitatakse vastavale lennujuhtimise asutusele ja operatsioonide ajal võib teave vajadusel lennu ajal uuenduda. IFR-lennud kasutavad tavaliselt formaalset lennuplaani; VFR-lennud sõltuvad riigi või piirkonna õigusest ja tavadest.

Regulatsioonid ja standardid põhinevad ICAO standardidel. Euroopa Liidus järgivad lennuplaanimise tava ja vormid EASA regulatsioone ning riiklike lennujuhtimise asutuste juhiseid; kaasatakse NOTAM-id, meteoroloogilised briefings ja kaalutõendid, mis mõjutavad planeerimist. Tehnilised vahendid hõlmavad lennuplaani koostamise tarkvara ja teenuseid ning briefer- ning meteoroloogiliste briefingsi kasutamist, et enne lendu kontrollida ja vajadusel ajakohastada.

Lennuplaanimise tähtsus seisneb ohutuse, koordineerimise ja operatiivse efektiivsuse suurendamises. See võimaldab lennukil ja ATC-l jagada ruumi, hinnata riskisituatsioone ning vähendada kütusekulu ja viivitusi.