lehtväetamine

Lehtväetamine ehk lehe kaudu toitainete manustamine on taimeväetamise meetod, mille käigus pihustatakse väetis taimelehtedele. Toitained imenduvad peamiselt lehe epidermise ja stomatite kaudu ning võivad kiiresti jõuda puuduvatesse kudedesse. Lehtvärvus ja võrreldav mõju sõltuvad kasutatava väetise tüübist, lahustuvusest ja taimesüsteemi seisundist.

Kõige sagedamini kasutatakse lehtväetisi mikrotoitainete (raua Fe, tsink Zn, mangaan Mn, vask Cu, boor B, molübdeen Mo) kelaatide kujul ning mõnikord lahuseid makrotoitainetest (N, P, K) väiksemates kontsentratsioonides. Mikrotoitained lahjendatakse spetsiaalseteks pihustamisvalemiteks, mis sisaldavad sageli adjuvante, et parandada lehe pindpinevust ja lehtede imendumist. Eelistatud on lahustuvad ja stabiilsed preparaadid ning pH-tihedus tavaliselt 5,5–6,5.

Eelised hõlmavad kiiret puudujääkide korrigeerimist, vähest mullast sõltuvust ja võimalust täita toitainete lünka, kui juurdepääs mullale on piiratud või kui mullas esineb probleeme toitainete leostumisega. Lehtväetist kasutatakse nii profülaktikaliselt kui ka defitsiidi kiiresti korrigeerimiseks ning seda saab rakendada erinevatel kasvuperioodidel.

Piirangud ja riskid hõlmavad võimalust lehtede põletamiseks suurte või kõrge soolasisaldusega lahustega, ilmastikutingimuste (kuumus, kuivus, päikese kiirgus) tundlikkust ning toote mitteasendamist mullapõhise väetamisega suurte toitainete vajaduste korral. Rakendamisel tuleb järgida tootja juhiseid, optimaalseks on varahommik või hilisõhtu ning kasutamisel võib vaja olla adjuvantide lisamist.