lahustatavust

Lahustatavus ehk lahustuvus on aine maksimaalne kogus, mida saab kindlas lahustis kindla temperatuuri juures lahustada, moodustades tasakaalus lahuse. Seda võib väljendada erinevates ühikutes, näiteks grammi lahustuvaine kohta 100 g lahustis (g/100 g lahustit) või molaarsetes ühikutes (mol/L). Lahustuvus iseloomustab, kui palju ainet võib olla lahuses enne, kui lahustis on saavutatud täis küllastus.

Lahustuvus sõltub mitmest tegurist. Temperatuur on peamine, kuid gaaside lahustuvus sõltub ka rõhust: suurem rõhk suurendab lahustuvust, eriti Henry seaduse raames. Lahusti ja lahustuva aine vahelised interaktsioonid (polaarsete ja mittepolaarsete omaduste sobivus, vesilahustuvus, hüdrogeenide sidemed jne) määravad, kui hästi lahustuv aines lahustub. Common ion effect ja ionide koostoime võivad samuti lahustuvust piirata. Üldiselt on lahustuvus suur, kui lahustuv aine ja lahusti on omavahel sarnase polariteediga.

Kui lahustuvus on saavutatav, lahus on küllastunud; kui lahustub rohkem, on lahus üleküllastunud, ja lahustuvust võivad mõjutada kristalliseerumine või sadestumine. Lahustuvust hinnatakse tavaliselt temperatuuriga seotud lahustuvusjoonte (solubility curves) abil ja keha kui lahustuvusproduktsioon (Ksp) kirjeldab väga aeglase lahustuvusega sooli.

Rakendused hõlmavad ravimite lahustuvuse ja imendumise hindamist, toiduainete töötlemist, keskkonnajuhtimist ning materjalide ja metallide töötlemist. Näited: NaCl vees on väga lahustuv; suhkur lahustub vees hästi; gaaside nagu CO2 lahustuvus vees sõltub temperatuurist ja rõhust.