lahtikirjutamisel

Lahtikirjutamisel, ka **lahtkirjutus**, on kirjanduslik stiil, kus autor kirjeldab tegelaskujuid, sündmusi või keskkonda lahtsalt ja spontaanselt, ilma ettevalmistatud struktuurita. See stiil on omased peamiselt loomingule, kus autor suudab luua loodelt ja tunnetelt sügavat tunnetust, kasutades lihtsat ja looduslikku keelt. Lahtikirjutamisel on oluline autorile omanäoline hääle ja stiili säilitamine, mis võimaldab lugijale sissepääsu tegelaste ja sündmuste maailma.

Lahtikirjutamise juured ulatuvad tagasi 19. sajandi lõpuni ja 20. sajandi alguseni, kui see sai tuntuks peamiselt prantsuse ja vene kirjanduses. Prantsuse kirjanikid, nagu Marcel Proust ja André Gide, ning vene kirjanikud, nagu Anton Tšehhov ja Fjodor Dostojevski, kasutasid lahtsust ja spontaansust oma teoste loomisel. Need autorid olid huvitatud tegelaste siseelust ja loogilisest arengust, mitte välisest struktuurist.

Lahtikirjutamisel on tähtis osa ka eesti kirjanduses. Eesti kirjanikud, nagu Friedebert Tuglas ja August Gailit, kasutasid lahtsust ja spontaansust oma loomingus. Tuglas oli eriti tuntud oma lahtsate ja sügavate loomingute poolest, kus ta suutis luua tegelastele psühholoogiliselt täpset ja loodelt sügavat pildit.

Lahtikirjutamise omadused on peamiselt autorile omane stiil, spontaanne ja looduslik keelekasutus, tegelaste ja sündmuste sügav psühholoogiline analüüs ning loogiline areng. See stiil võimaldab lugijale sissepääsu tegelaste ja sündmuste maailma ilma ettevalmistatud struktuurita, loodud autorile omane hääle ja stiili abil. Lahtikirjutamisel on oluline ka autorile omane tunnetus ja looduslikkus, mis võimaldab luua loodelt ja tunnetelt sügavat teost.