kõrgusmudelid

Kõrgusmudelid on geoinformaatika ja kartograafia valdkonna põhialused andmestikud, mis kirjeldavad maapinna või selle kohal asuvate objektide kõrguseid. Need esitatakse kas ruudustikulises (rastriline) või punktpõhises vormis ning võimaldavad kõrguste analüüsi GIS-platvormidel.

Kõrgusmudelite peamised tüübid on digitaalne kõrgusmudel (DEM), digitaalne pealispinnamudel (DSM) ja digitaalne maapinnamudel (DTM). DEM kirjeldab maapinna kõrguseid, tihti ilma taimestiku või ehitisteta; DSM sisaldab maapinna kohal olevaid objekte, nagu puud ja hooned; DTM keskendub maapinnale ja/tai püüab eristada maapinda muust kattekihtidest nii, et see peegeldaks tegelikku maapinna vormi.

Koosnevad kõrgsusmudelid valdavalt rasterandmestikest, kuid neid võib esitada ka punkt- või vektorandmetena. Loomeallikateks on LiDAR-, fotogrammearvutus ning radari- või satelliidierialanner. Jagu rastrite hulgas on tavaliselt fikseeritud lahutusvõime (nt 1 m, 5 m, 10 m või 30 m), mis määrab vahelise detailsuse ja täpsuse. RAW-andmete järel teostatakse täpsuse parandused, tühikute täitmine ja vajadusel ümberprojektsioon.

Kõrgusmudelid kasutatakse laialdaselt maastiku analüüsis, hidroloogias, line-of-sight ja nähtavusanalüüsis, maastikugraafikas ning linnaplaneerimises. Täpsus võib olla mõjutatud taimestikust, veekogudest ja pinnase eripärast, mistõttu sageli vajab mudel täiendavat puhastamist või filtreerimist.