kõneviisis

Kõneviis (kõneviisid) on verbaalse grammatilise süsteemi kategooria, mis näitab, kuidas kõneleja suhtub toimingu toimumisse või selle tegelikkusesse. Kõneviisid väljendavad modaalset suhtumist nagu reaalsus, hüpotees, käsuvaldus või soov. Eesti keeles eristatakse tavaliselt käskivat (imperatiivset), indikatiivset (tõelist/realistlikku) ja tingimuslikku kõneviisi, ning mõnikord käsitletakse ka potentsiaalina väljendatud mõjusid.

Indikatiivne kõneviis märgib tegevuse toimumist reaalses või kindlaks tehtud olukorras. Näide: ma lähen (praegune realis). Tingimuslik kõneviis väljendab hüpoteetilist või tingimuslikku olukorda, sageli moodustub see väljenditega nagu “kui …” või isikupärastatud moodsad vormid. Näide: ma läheksin (kui mul oleks aega). Käskiv kõneviis väljendab käsku või hüüdmist. Näide: mine! Tinglikult võib kasutada ka vorme, mis väljendavad soovitud või võimalikku tulemist, näiteks “ma võiksin tulla,” mis viitab meeteliselt võimalikule sündmusele.

Kasutus ja varjundid: kõneviisid on olulised nii kõnes kui ka kirjutises ning need mõjutavad toon, formaalustaset ja kõnekuulajale suunatud ootust. Erinevad kõneviisid võivad varieeruda registreid ja piirkondlike eripärade lõikes ning nende valik aitab väljendada nii faktipõhist kui ka emotsionaalset või põnevust teksti.

Kokkuvõttes on kõneviisid keskne vahend modaalsete suhete ja kõneleja suhtumise väljendamiseks, võimaldades eristada tegelikkust, võimalust, käsu ja soovi.