kõnekasutuses

Kõnekasutuses on termin, mida kasutatakse kirjanduses ja keeleuuringutes kirjeldamaks keelevariante, mis on peamiselt või eranditult kasutuses kõnes. See viitab registreerile ja vormidele, mis esinevad tavapärases suulises suhtluses ning võivad erineda formaalsest või kirjakeelsest esitusest.

Etymoloogia ja tähendus. Kõnekasutuses on moodustatud sõnadest kõne (rääkimine) ja kasutus (kasutamine). Mõistet kasutatakse kirjeldamaks keelelise suhtluse dünaamikat, kus sõnavara, konstruktsioonid ja väljendid on vähem formalsed ja suurema tõenäosusega muutuvad kõnega kaasas käivateks. See ei ole rangelt eraldatud keelereegistrina, vaid osa keelecontinuumist, mis hõlmab erinevaid kastmeid alates sagedasemast kõnekeelest kuni märkide ja inglise keele lõdvestatud vormideni.

Seos kirjakeele ja kõnekeele vahel. Kõnekasutus asub kontinuaali keskosas, kus kirjakeel on suhteliselt formaalne ja standardne, ning kõnekeel hõlmab spontaanseid, lokaliseeritud ja argielule omaseid väljendeid. Kõnekasutuses võivad esineda lühendused, kolloquiaalsed vormid ja lausestruktuuride lõdvestatum joon, kuid see ei tähenda automaatselt slängi või vulgaarseid keelekuju.

Rakendus ja märgistamine. Keeleteaduses ja sõnaraamatudes kasutatakse kõnekasutust märgina, et viidata sõnade või väljendite sagedasele kasutusele kõnes, mitte kirjades või ametlikus kontekstis. See aitab keelekursustel ja tekstianalüüsil eristada erinevaid registreid ning kaasa aidata kogumiku- või korpuseanalüüsile.

---