kõiksuse

Kõiksuse iseenesestmõistetav tähendus on kõigi olemasolude tervik või universaalne olemus. See on kõiksus‑sõna omastav vorm ning viitab mõistele, kus tähistatav on “kõik” või lõpmata muu koos eksisteeriv kogu. Sõna moodustub juurkend Ast kõik + lisades -sus, mis moodustab abstraktse nimetuse.

Kõiksuse mõistet kasutatakse peamiselt filosoofias, teoloogia ja kirjanduses, harva igapäevases kõnes. Filosofias ja religioonis viitab see mõiste lõpuks olemusse, mis ületab eristused ja lugematuid osasid ning hõlmab kogu eksistentsi. Erinevad autorid võivad kõiksust käsitleda kui Üksolevat, Absolute’it või universaalset printsiipi; ühte ainuõiget definitsiooni ei ole, vaid tähendus sõltub kontekstist ja erinevatest traditsioonidest.

Kasutuskeeles on kõiksuse nimetus pigem akadeemilise või poeetilise laadiga. See võib esineda väljendites nagu “kõiksuse mõiste” ehk alusmõiste All’ina ja “kõiksusest lähtuvad teooriad”, kuid see jääb tihti küllalt abstraktseks ja filosoofiliseks. Sõna kasutamine kaldub rõhutama tervikut, mitte üksikuid osiseid ning seda võib kohata nii ontoloogilistes aruteludes kui ka müstilis-idealistlikes tekstides.

Seotud mõisted hõlmavad inglise keele “allness” või “the All” ja vastavaid kontinuaalseid käsitlusi Absolute’i või universaalse reaalsuse kohta. Kõiksuse kontseptsioon on Eesti kirja- ja mõtteväljal piiratud, kuid selle kasutuspuu ulatub filosoofilistest ja teoloogilistest diskussioonidest poeetiliste või metafüüsiliste tekstideni.