krüpteerimises

Krüpteerimises tähistab protsess, mille käigus teave muudetakse loetamatuks juhul kui keegi ei tea vastavat võtit. Krüpteerimise eesmärk on pakkuda konfidentsust, andmete terviklikkust ning autentimist, kui seda on õige ühendatud. Krüpteeritud andmed on mõeldud nii ühendustes kui ka andmete talletamisel ning nende turvaliseks käsitlemiseks on vaja korralikku võtmete haldamist ja turvapoliitikaid.

Peamised krüpteerimistüübid on sümmeetriline ja asümmeetriline krüpteerimine. Sümmeetriline krüpteerimine kasutab sama võtit nii andmete krüpteerimiseks kui dekrüpteerimiseks; levinud näited on AES ja vanem DES. Asümmeetriline krüpteerimine kasutab paari võtmeid – aval võti ja privaatne võti – ning see võimaldab turvalist võtmete vahetust ning digitaalset allkirjastamist; näideteks on RSA, ECC ja ElGamal. Tänapäevases praktilises turvaside kasutuses kombineeritakse mõlemat tüüpi: tavaliselt kasutatakse asümmeetrilist võtmevahetust ja seejärel sümmeetrilist kanalitäitmist.

Krüpteerimise oluline osa on võtmete haldamine: võtmete loomine, jagamine, salvestamine ning eluea jooksul nende vahetamine ja lõpetamine. Lisaks mängivad rolli turvalised võtmekaardid, juhuslikkuse kvaliteet ja sobivad kasutusmustrid, nagu modes of operation (näiteks CBC, GCM), mis tagavad nii konfidentsuse kui autentimise.

Kasutusalad hõlmavad turvalist veebiliiklust (TLS), andmete salvestamist, digitaalseid allkirju ja arvutikasutajate identiteedi tõendamist. Kaasnevad väljakutsed on võtmete vargus, nõrkade algoritmide kasutamine ning kvantarvutuste mõju RSA- ja ECC-põhistele lahendustele, mille vastu arendatakse post-quantum krüpteerimist.