kriokonserveerimisel

Kriokonserveerimine on protsess, mille käigus bioloogilisi proove, näiteks seemnerakke, munarakke, embrüoid ja muid rakke või kudesid, säilitatakse väga madalatel temperatuuridel, tavaliselt vedela lämmastiku temperatuuril –196 °C. See madal temperatuur peatab rakulise aktiivsuse ja aeglustab bioloogilisi protsesse peaaegu täielikult, võimaldades materjali säilitada pikema aja jooksul ilma kvaliteedi halvenemiseta.

Protsessi käigus on oluline kasutada krüokaitseaineid, mis on ained, mis aitavad vältida jääkristallide teket rakkude sees ja ümber külmumise ajal. Need ained vähendavad rakkude kahjustumist, mis võib tekkida külmumisel tekkivate jääkristallide mehaanilise toime tõttu või kõrgenenud soolasisalduse tõttu, kui vesi külmub ja jätab lahustunud ained kontsentreeritumaks.

Kriokonserveerimist kasutatakse mitmesugustes rakendustes. Viljakusravikliinikutes säilitatakse selle meetodi abil sügavkülmutatud seemnerakke, munarakke ja embrüoid tulevaste viljakusravi protseduuride jaoks. Samuti kasutatakse seda haruldaste või ohustatud loomaliikide geneetilise materjali säilitamiseks, mis aitab kaasa bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele. Lisaks kasutatakse seda teadusuuringutes rakuliinide, tüvirakkude ja teiste bioloogiliste proovide pikaajaliseks säilitamiseks.

Materjali edukaks krüokonserveerimiseks on oluline ette valmistada proovid, kanda need sobivatesse mahutitesse ja järgida rangelt kindlaksmääratud külmutamis- ja säilitamisprotokolle. Ülessulatamise protsess on samuti kriitilise tähtsusega ja peab toimuma õrna ja kontrollitud viisil, et säilitada proovide elujõulisus ja funktsionaalsus.