kriisivalmidust

Kriisivalmidus viitab organisatsiooni, isiku või kogukonna võimele reageerida kriisidele ja toime tulla nendega nii, et kahju minimeeritakse ning kriitilised funktsioonid ja teenused säilitatakse. See hõlmab ennetust, valmisolekut, reageerimist ja taastumist ning seda rakendatakse nii üksikisiku, organisatsiooni kui ka riigi tasandil. Kriisivalmiduse eesmärk on vähendada ohtude mõju ning kiirendada taastumist pidevas ja muutuvas ohutuse ning teenuste tagamise kontekstis.

Olulised komponendid on riskianalüüs ja kriisikava koostamine, varude ja ressurside ettevalmistus, efektiivne kriisikommunikatsioon nii sise- kui väliste kanalite kaudu, koolitus ja regulaarsed harjutused, koostöö partnerite ning kriisijuhtimismeeskondadega ning taastumis- ja hindamisplaanid, mis võimaldavad parendada tulevikus reageerimisvõimet.

Protsess koosneb tavaliselt neljast etapist: riskide hindamine ja kriisi altkäemiste määratlemine; valmisoleku loomine, sealhulgas ressursid, koolitus ja plaanide koostamine; reageerimine kriisi ajal ning toimivate teenuste tagamine; taastumine, vigade õppetundide kogumine ja pidev parendamine. Kriisivalmidus on seega jätkuv tsükkel, mitte ühekordne tegevus.

Tavalised valdkonnad hõlmavad ettevõtte jätkusuutlikkust, avalikku sektori kriiside juhtimist, tervishoidu ja kogukondlikke ohutussüsteeme. Peamisteks väljakutseteks on piiratud ressursid, valeinformatsioon, kommunikatsioonilangused ning kiirete otsuste tegemine kriisiolukorras. Kriisivalmidus on seetõttu pideva arenguga, kohandudes uute riskide ja tehnoloogiliste muutustega.