korrutuse

Korrutamine on kahe arvu või muu matemaatilise objekti vahel toimiv operatsioon, mille tulemuseks on nende korrutis. Tavapärased märgid on ×, *, või ·; näide: 3 × 4 = 12. Korrutamine kehtib erinevate arvukogumite jaoks, sealhulgas naturaalarvud, täisarvud, murrud, reaal- ja kompleksarvud.

Olulised omadused on: korrutamine on kommutatiivne (a × b = b × a) ja assotsiatiivne (a × (b × c) = (a × b) × c). See on jagatav üle liitmise ehk distributiivne: a × (b + c) = a × b + a × c. Korrutamisel on identiteet 1 (a × 1 = a) ja nulliga korrutamine annab tulemuseks 0 (a × 0 = 0).

Distributiivsust illustreerib näide: 3 × (2 + 5) = 3 × 2 + 3 × 5 = 6 + 15 = 21.

Korrutamine on põhielement paljude arvutus- ja algebraoperatsioonide taga. See laieneb lihtsadest arvuühikute korrutustest kuni keerukamate struktuuride, nagu polünoomide, vektorite ja maatriksite korrutamine, ning see on keskne osa nii tehtealases kui geomeetrilises mõtlemises.

Ajaloos on korrutamine olemas juba iidses maailmas (nt Egiptuse ja Babüloonia arvestuses), kus töötati välja korrutustabelid ja meetodid. Tänapäeval kasutatakse korrutamist laialdaselt matemaatikas, loodusteadustes ja inseneriteadustes ning see on oluline tööriist arvutuste puhul ning tehete üldistamisel.