koordineerimispolümerisatsiooniks

Koordineerimispolümerisatsioon on polümerisatsiooni protsess, mille käigus monomeerid liituvad ketti, kasutades katalüsaatorina metalliühendeid. Need metallkompleksid toimivad koordinatsioonikeskustena, kus monomeerid koordineeruvad ja seejärel polümeriseeruvad. Sellist tüüpi polümerisatsioon on eriti oluline alkeeni monomeeride, nagu etüleen ja propüleen, polümerisatsioonil, mille tulemuseks on polüetüleen ja polüpropüleen.

Selle polümerisatsiooni mehhanism hõlmab tavaliselt metalli-ligandi kompleksi, kus monomeer koordineerub metalli keskusega. Seejärel toimub monomeeri sissetung metalli-polümeeri ahelasse, pikendades polümeeri kasvu. Katalüsaatori ehitus ja ligandid mõjutavad oluliselt polümeeri struktuuri ja omadusi, nagu stereokeemia ja molekulmass.

Tuntumad koordineerimispolümerisatsiooni süsteemid on Ziegler-Natta katalüsaatorid, mis koosnevad üleminekmetalli ühenditest (nt titaaniühendid) ja organometallilistest ühenditest (nt alumiiniumalküülid). Phillipsi katalüsaatorid, mis põhinevad kroomioksüülidel, on samuti laialt kasutatavad.

Koordineerimispolümerisatsioon võimaldab täpselt kontrollida polümeeri struktuuri, mis on kriitilise tähtsusega erinevate materjalide tootmisel, sealhulgas plastid, kumm ja sünteetilised kiud. See meetod on oluline tööstuslike polümeeride tootmisel nende kõrge tõhususe ja saadud materjalide mitmekülgsuse tõttu.