koordinatsioonühendit

Koordinatsioonühendit on keemias ühend, kus keskmeiooniga (peamiselt metalli või metalliõõnes) on seotud mitu ligandi, mis jagavad ühte või mitut elektroniühendit (koordinaatsidet) keskmeiooniga. Sellised ühendid on olulised mitmesuguste keemiliste ja bioloogiliste protsesside jaoks, sealhulgas katalüüsis, meditsiinis ja materjaliteaduses.

Koordinatsioonühendite struktuuris on keskmeioon (peamiselt metalliioon) keskpunkt, kelle ümber paiknevad ligandid (molekulid või ioonid, mis annavad ühendile elektroni). Ligandid võivad olla neutraalsed molekulid nagu vesi (H₂O) või amoniak (NH₃) või anioonid nagu kloorid (Cl⁻). Koordinaatside teke põhineb peamiselt metalliioonide ja ligandide vahelisel elektroniühenditel, mis võivad olla sigma- või piiühendid.

Koordinatsioonühendite omadused sõltuvad ligandide ja keskmeiooni omadustest. Näiteks võib metalliioonide koordinaatsioonarvu (ligandide arv keskmeiooni ümber) varieeruda, näiteks 2–6 või rohkem. Koordinatsioonühendid jagunevad kaheks peamiseks klassiks: *ionilised* (kui keskmeioon on laetud) ja *neutraalsed* (kui ühend on kokkuvõttes neutraalne). Näiteks [Cu(NH₃)₄]²⁺ on ioniline koordinaatsioonühend, kui [Ni(CO)₄] on neutraalne.

Koordinatsioonühendite tähtsus on suur mitmes valdkonnas. Näiteks tsüanokompleksid (nt hemoglobiin) on olulised elusorganismides hapnikutransporti jaoks. Keemias kasutatakse neid katalüsaatoritena, näiteks Ziegleri-Natta katalüsaatorid polümeerisünteesis. Koordinatsioonühendite uurimine aitab ka mõista metalliioonide rolli bioloogilistes süsteemides ja loovad uusi võimalusi materjalide arendamiseks, näiteks magnetiliste ja katalütiliste materjalide loomiseks.