konvektsioonküttesüsteemid

Konvektsioonküttesüsteemid on hoone kütmiseks kasutatav tehnoloogia, mis baseerub õhu liikumisel ja soojusülekandel. Selle peamine põhimõte on see, et soe õhk on kergem kui külm õhk ja tõuseb seetõttu ülespoole. Kütteradiaator või muu soojusallikas asetatakse tavaliselt ruumi alumisse ossa. Kui soojusallikas soojendab õhku, muutub see kergemaks ja hakkab tõusma. Samal ajal liigub ruumi ülaosas olev jahtunud õhk alla, et soojusallika juurde jõuda ja uuesti soojeneda. See pidev õhuringlus loob soojuskonvektsiooni.

Konvektsioonküttesüsteemid võivad olla erinevat tüüpi. Üks levinumaid on vesipõhine süsteem, kus soe vesi ringleb torudes radiaatoritesse, mis omakorda soojendavad õhku. Samuti on olemas õhkküttega süsteemid, kus soe õhk juhitakse otse kanalite kaudu ruumidesse. Elektrilised konvektsioonküttekehad on samuti levinud, kus õhk juhitakse läbi elektrilise kütteelemendi, mis seda soojendab.

Konvektsioonküttesüsteemide eelised hõlmavad nende võimet ruumi suhteliselt ühtlaselt kütta, kiiret reageerimisvõimet temperatuurimuutustele ja suhteliselt lihtsat paigaldust. Miinusteks võivad olla tolmu liikumine õhus konvektsioonivoolude tõttu ja mõnel juhul ka õhu kuivus. Süsteemi efektiivsus sõltub suuresti ruumi isolatsioonist, radiaatorite suurusest ja paigutusest ning kütteallika võimsusest.