kontrolliteooriast

Kontrolliteooria on organisatsioonide ja juhtimise alal kasutatav teooria, mis keskendub kontrollimehhanismide rollile organisatsioonide funktsioneerimisel. See teooria tutvustab, kuidas organisatsioonid kasutavad erinevaid meetodeid, et tagada, et nende tegevused vastavad etteantud eesmärkidele ja strateegiale. Kontrolliteooria põhineb peamiselt organisatsioonide struktuuril, protsessidel ja kultuuril, mis võimaldavad juhtkonda jälgida ja reguleerida töötajaid ning tegevusi.

Kontrolliteooria loodud peamiselt 1960.–1970. aastatel, kui organisatsiooniteadlased uurisid, kuidas suurtes organisatsioonides tagada efektiivne juhtimine. Teooria põhineb peamiselt Anthony Jay Friedmani ja Richard Cyerti ning James Marchi tööl, kes analüüsisid, kuidas organisatsioonid kasutavad kontrollimeetmeid, et minimeerida ebakindlust ja tagada stabiilsus. Kontrollimehhanismid jagunevad tavaliselt kolmeks peamiseks kategooriaks: operatiivne kontroll, strateegiline kontroll ja kultuuriline kontroll.

Operatiivne kontroll hõlmab regulaarseid protsesse, nagu aruanded, auditi ja standardid, et tagada, et tööd toimuvad etteantud plaanide kohaselt. Strateegiline kontroll keskendub organisatsiooni eesmärkidele ja strateegiale, et kindlaks teha, kas need on saavutatavad ja vajadusel korrigeerida. Kultuuriline kontroll põhineb organisatsiooni kultuuril ja normidel, mis mõjutavad töötajaid ja nende tegevusi.

Kontrolliteooria on oluline organisatsioonide juhtimise ja struktureerimise mõistmiseks, kuid kriitikud viitavad ka selle piiramustele, näiteks selle puudulikule arvestamisega inimeste motivaatsiooniga ja organisatsioonide dinaamilisusega. Praktikas kasutatakse kontrolliteooria aluseid organisatsioonide juhtimisel, et tagada efektiivsus ja vastavus strateegiale.