konsolideerumise

Konsolideerumine ehk konsolideeritud finantsaruannete koostamine on protsess, mille käigus emaettevõtte ja tema tütarettevõtete finantsandmed koostatakse ja esitatakse kui ühtne majanduslik üksus. See annab aktsionäridele ja muudele huvigruppidele selgema ülevaate grupi finantspositsioonist, tulemustest ning rahavoost ja ressursside struktuurist, võimaldades võrrelda ettevõtete vahelisi tulemusi kogu gruppi kontekstis.

Konsolideerimise alus on kontroll. Ema peab omama võimet kontrollida tütarettevõtte finants- ja operatiivseid otsuseid ning olema oodatavate tulemustega mõjutatav. Kui kontroll puudub, ei kuulu ettevõte konsolideerimisalasse. Konsolideerimise meetodid jagunevad peamiselt täis-konsolideerimisele (kõigi tütarettevõtete finantsandmete liitmine), equity method’ile (kaasettevõtted ja ühisettevõtted) ning proportsionaalsele konsolideerimisele (kasutatakse harvem, varasemates või teatud jurisdiktsioonide raamatupidamises).

Peamised sammud on: määrata konsolideerimisala; konsolideerida varad, kohustused, tulud ja kulud kogu grupi lõikes; elimineerida sisemiste tehingute ja saldode mõju ning realiseerimata sisemised kasumid; kohandada raamatupidamispõhimõtteid ja valuutad; arvestada mitte-kontrolli huvi (non-controlling interests) eraldi omakapitalis ning kajastada selle osa kasumist või kahjumist konsolideeritud tulemuses.

Konsolideerimise standardid, nagu IFRS 10, IFRS 3 ja IAS 28, määravad kontrolli, omandamise raamatupidamise ja kaasfinants- või ühisettevõtete käsitlemise. Konsolideerimine suurendab aruandevõimu ja läbipaistvust, kuid nõuab ulatuslikku andmete koordineerimist ja keerukaid elimineerimismeetmeid.