konserveerimistegevuses

Konserveerimistegevuses viidatakse üldiselt järele meetsummulisele mõttekäigule, mille eesmärk on säilitada, kaitsta või taastada materjalilised või digitaalset varandust nii, et see säilitab oma ajaloolise, kultuurilise või teadusliku väärtuse. Termin hõlmab nii füüsilist korrastamist, vastupanuvastust, optilist korrandamist kui ka metainfo arvukale andmebaasile, mille eesmärgiks on tagada otsepärke kõrge kvaliteediga säilitamiseks ja tarnimiseks uurijatele ning avalikkusele.

Standardid ja parimad praktikad, mida kasutatakse konserveerimistegevuses, on kooskõlas rahvusvaheliste raamistikega nagu CIPM (International Consolidation and Preservation of Manuals) ja ISO 17025. Protsessid hõlmavad varundamist, kataloogimist, tagaraamatute loomist, keskkonnatingimuste jälgimist ja värvi- ning säilitustugeva ainehaldusprotokollide rakendamist. Tagasiside- ja hindamissüsteemid, mis põhinevad süsteemsetel hindamiskriteeriumidel, võimaldavad põhimõtetest lahkuda ja kohaneda, pakkudes paindlikku lähestumist erinevatele varandusloogidele.

Konserveerimistegevuse roll on oluline nii akadeemilises uurimismaterjali, kataloogide, fotokandjatest kui ka arhitektuurilistest relvajärjestest säilitamises. Tõhusalt hallatud konserveerimise süsteem mitte ainult ei kaitse füüsilist varandust vastavate ohutuse- ja puhtuse standardite alusel, vaid tõstab ka selle ligipääsu võimalusi, nõudes kaubanduslikku ja kasulikku väärtust kultuuripärandi juurde.