konformatsiooni

Konformatsioon ehk konformatsiooniline struktuur viitab molekuli ruumilisele paigutusele, mida saab muuta peamiselt ühe või mitme üksikside ümber pöörlemise teel. Konformatsioonide kogumist räägitakse kui konformatsiooniliste isomeeride või rotameride kogust. Oluline on eristada konformatsiooni konfiguratsioonist; konformatsioonide muutmine toimub üldiselt ilma sidemete lõhkumiseta, samas kui konfiguratsiooni muutmine (näiteks E/Z- või optiliste isomeraalsete vormide muutumine) sageli nõuab keemilist reaktsiooni või tugevaid sidemete ümberkujundamisi.

Keemias on konformatsiooniline isomerism levinud nähtus, kus samad aatomid moodustavad erinevaid ruumilisi paigutusi. Näiteks etaani C-C sideme ümber pöörlemise korral tekivad staggered ja eclipsed konformatsioonid. Tsükliliste ühendite puhul võivad konformatsioonid olla märkimisväärsed energiaallikatega seotud: näiteks cyclohexaani chair- ja boat-konformatsioonid, mille energia erineb märkimisväärselt. Konformatsiooniline ruumiline paigutus määrab molekuli füüsikalised omadused ja reaktiivsuse.

Bioloogias on konformatsioon tihedalt seotud valkude, nukleiinhapete ja teiste biomolekulide funktsiooniga. Valgu konformatsioon määrab active\'i koha, sidevahelised kontaktid ja kogu bioloogilise aktiivsuse. Konformatsioonimuutused võivad olla funktsionaalsed (kandmise või katalüüsi reguleerimine) või patoloogilised (valgu valenss ja spontaansed foldingivead).

Uurimine ja kirjeldamine hõlmab NMR-spektroskoopiat, X-ray kristallograafiat, kiireeid ja cryo-elektronmikroskoopiat, samuti arvutuslikku modelleerimist ja energiapindade analüüsi. Põhiidee on mõista molekuli ruumilist paigutust ja selle muutuste mõju omadustele.

Seosed: konformatsioon erineb konfiguratsioonist, kuna viimane nõuab sidemete lõhkumist või muutmist; konformatsiooniline analüüs on keskne stereokeemias, ravimite disainis ja struktuurse bioloogia mõistmises.