kondensatsioonipolümeerimisest

Kondensatsioonipolümeerimine on polümerisatsiooni tüüp, mille käigus kaks või enam monomeeri molekuli ühinevad, et moodustada polümeer, eraldades samal ajal väikese molekuli, nagu vesi või metanool. See erineb ahelpolümerisatsioonist, kus monomeerid lisatakse järjestikku kasvavale ahelale ilma väikese molekuli eraldumiseta. Kondensatsioonipolümeerid on tavaliselt valmistatud difunktsionaalsetest või polüfunktsionaalsetest monomeeridest, millel on kaks või enam funktsionaalset rühma.

Reaktsioon toimub tavaliselt järk-järgult, kus monomeerid reageerivad üksteisega, moodustades dimeere, trimeere ja lõpuks pikemaid polümeere. Iga polümerisatsiooni etapi käigus eraldub üks väike molekul. Kondensatsioonipolümeerid on laialt levinud ja neil on palju rakendusi. Näiteks polüestrid, mida kasutatakse kangaste, pudelite ja kilede valmistamiseks, on kondensatsioonipolümeerid, mis on moodustatud alkoholi ja karboksüülhappe funktsionaalsete rühmade reageerimisel, eraldades vee. Polüamiidid, nagu nailon, tekivad amiini ja karboksüülhappe funktsionaalsete rühmade reaktsioonil, eraldades samuti vee. Polükarbonaadid, mida kasutatakse optiliste ketaste ja turvaklaaside valmistamiseks, on valmistatud bisfenoolist ja fosgeenist või selle derivaatidest, eraldades vesinikkloriidi. Kondensatsioonipolümeerimisega saadakse ka polüuretaanid ja epoksüvaigud.