kompilaatoritest

Kompilaatorid on arvutiprogrammid, mis teisendavad ühelt programmeerimiskeelelt (lähtekeel) teisele programmeerimiskeelele (sihtkeel). Tavaliselt on lähtekeel kõrgema taseme programmikeel, nagu C++, Java või Python, ja sihtkeel on madalama taseme programmikeel, sageli masinkood, mida arvuti protsessor saab otse täita. See teisendusprotsess on oluline, kuna arvutid ei mõista kõrgema taseme programmeerimiskeeli otse.

Kompilaatori töö koosneb mitmest etapist. Esiteks toimub leksemeerimine, kus lähtekood jagatakse väiksemateks üksusteks, mida nimetatakse lekseemideks ehk tokeniteks. Järgneb süntaksianalüüs, kus kontrollitakse, kas lekseemide järjestus vastab keele grammatikareeglitele. Seejärel toimub semantiline analüüs, mis kontrollib programmi tähendust, näiteks tüübikontrolli abil. Kui kood on süntaktiliselt ja semantiliselt korrektne, genereeritakse vahepealne esitus. Lõpuks optimeeritakse see vahepealne esitus jõudluse parandamiseks ja teisendatakse sihtkeeleks.

Kompilaatorite peamised eelised on nende abil loodud programmide kiirus ja tõhusus, kuna need on tavaliselt otse täidetavas masinkoodis. Kompileeritud programmid ei vaja enam kompilatsiooni ajal täidetud kompilatorit, mis vähendab nende käitamiseks vajalikku tarkvara. Siiski on kompilatsiooniprotsess ise aeganõudev ja veaparandused võivad olla keerulisemad võrreldes tõlgitud keeltega. Mõned keeled, nagu Python ja JavaScript, kasutavad sageli interpretatsiooni või just-in-time (JIT) kompilatsiooni, mis kombineerib mõlema meetodi eeliseid.