kommunikatsioonivõrkude

Kommunikatsioonivõrgud on süsteemid, mis võimaldavad informatsiooni edastamist kahe või enama osapoole vahel. Need hõlmavad andmete, hääle ja videoprotokollide transporti ning võimaldavad suhtlust, koostööd ja teenuste pakkumist üle geograafiliste piiride. Võrgud võivad olla traadiga või traadita ning kuuluvad nii era- kui avaliku omandi alla. Laiemas tähenduses eristatakse kohalikke võrke (LAN), laiaulatusvõrke (WAN) ja linnasiseseid või ettevõtete võrkude (MAN) konstruktsioone. Suurim näide on internet, globaalne kommunikatsioonivõrk, mis ühendab miljoneid lõppseadmeid ja teenuseid.

Võrgud koosnevad lõppseadmetest (arvutid, serverid, nutiseadmed), võrguseadmetest (lülitid ja ruuterid), sideühendustest (traadiga kaablid, kiudoptiline trass, raadioside) ja protokollidest, mis määravad, kuidas andmed liikuvad. Standardid ja protokollid hõlmavad TCP/IP, HTTP/HTTPS, FTP ja e-posti protokolle. Võrgud kasutavad tavaliselt kihilist arhitektuuri (nt OSI või TCP/IP mudel), mis eristab füüsilist ühendust, andmesidet, võrgu teenuseid ja rakendusprotokolle. Olulised vormid on LAN, WAN, MAN ning traadita ja mobiilsed võrgud (WLAN, WPAN, 2G–5G).

Omadused ja väljakutsed hõlmavad jõudlust, usaldusväärsust ja turvalisust. Läbilaskvus, latentsus ja viivitus määravad teenuse kvaliteedi, turvalisuse tagab krüptimine, autentimine, tulemüürid ja virtuaalsed privaatvõrgud (VPN). Võrkude haldamine ning standardite järgimine võimaldavad ühilduvust ja jätkusuutlikku arendust. Rahvusvahelised ja tööstuslikud organisatsioonid, nagu IEEE ja ITU, kujundavad võrkude toimimist ja arengut.