kolokatsioonidest

Kolokatsioonidest on keeleteaduses mõiste, mis kirjeldab sõnade tavapärast kooslust, mis esineb sagedamini kui juhuslikult ning mis tundub loomulik kõne- või kirjutamisakti jaoks. Sellised väljendid ei ole pelgalt sõnade tähenduste liitmine, vaid nende koostus ja kasutus on tihti kultuuriliselt ja kontekstuaalselt määratud. Kolokatsioonid aitavad keeletoimetajal väljendada loogilist ja loomulikku keeltekäiku ning nende mõistmine ja õige kasutamine suurendavad teksti sujuvust ja täpsust. Õppides kolokatsioone koos sõnavara ja grammatikaga, omandab lugeja ka parema intuitsiooni keelekäitumise suhtes.

Kolokatsioonid jagunevad peamiselt leksikaalseteks kolokatsioonideks ja grammatilisteks kolokatsioonideks. Leksikaalsed kolokatsioonid on sõnade tavaliselt kindlad paarid või kolmikud, mille koos esinemine on semantselt ja stilistiliselt viljakas; näited: suur mõju, kõrge temperatuur, tasuta koolitus, kiire reageerimine. Grammatilised kolokatsioonid on seosed, kus üks sõna nõuab teist kindla vormi või järjekorda, näiteks langetama otsuse, andma teada või tegelema millegagi. Lisaks on olemas prepositsiooniga kolokatsioonid, kus sõnadevaheline seos sõltub kindlast eessõnast (nt huvi tundma millegi vastu).

Kasutus ja õppimine keskenduvad peamiselt loomuliku kõne ja kirja loomisele. Keeleõppijad töötavad kolokatsioonidega läbi konteksti, korpuseandmete ja sõnavara kaudu, et väärikus ja aega ületavad väljendid oleksid õiged. Uurimistöö ja ellusuhtlik keel kasutavad tihti kolokatsioone kui vahendit, mis muudab teksti paremini mõistetavaks ja usaldusväärsemaks.