kohvikultuuri

Kohvikultuur ehk kohvikute sotsiaal-kultuuriline nähtus Eestis hõlmab kohvikute rolli igapäevaelus, kohvi valmistamist ja nautimist ning kohvikute kui sotsiaalsete kohtumiste ruumi. See hõlmab nii traditsioonilisi linnakohvikuid kui ka kaasaegseid sõltumatuid kohvikuid, kus kohtuvad kogukond, tudengid, kunstnikud ja ettevõtjad.

Kohvikud ilmusid Eesti linnades varasematel sajanditel ning 19. sajandil kujunesid need linnade intellektuaalse elu keskseteks. Humanistlikud ja kultuurilised arutelud, kirjandus, teadus ja poliitika olid tihti seotud kohvikute kogunemistega. Pärast iseseisvuse taastamist ning 1990-ndatel ja 2000-ndatel laienes kohvikuturg ning kaasnes nii rahvuslike kui rahvusvaheliste stiilide suurenemine, sealhulgas keskendumine kvaliteetsele kohvile ja käsitööubade päritolule.

Ka tänapäeval on kohvikud mitmekülgsed ruumid: kohvipaarid ja küpsetised pakutakse sageli kõrval; kohvikud pakuvad sotsiaalset kohtumist, töölauaalasid ning kultuuri- ja haridusüritusi. Eriline rõhk on kvaliteetsel kohvi valmistamisel, mõnel kohal on rõhutatud käsitööubade päritolu, röstimine ja latte art. Tallinnas, Tartus ja mujal on paljud linnad tuntud oma sõltumatute kohvikute poolest.

Kohvikultuur on oluline osa linnakultuurist, kuna see soodustab kohtumist, arutelu ja loovust ning peegeldab ühiskonna muutusi ja mitmekesisust.