kohtualluvus

Kohtualluvus on õigusmõiste, mis tähistab isiku, asja või vaidluse kuulumist konkreetse kohtu jurisdiktsiooni alla ehk olukorda, kus kohus omab pädevust võtta menetlusse ja otsustada antud küsimuse. Termin koosneb sõnadest koht (kohus) ja alluvus (allumine, allutatus) ning seda kasutatakse nii tsiviil- kui ka karistusõiguses ning protseduurireeglites.

Kohtualluvust määravad tavaliselt seadused ja protseduurireeglid ning sellel on erinevaid aspekte: territoriaalne (milline kohus piirkondlikult), erialane või materiaalse pädevuse (mis tüüpi vaidlusi antud kohus lahendab), isiklik (milliste isikute suhtes kohus on pädev) ja hierarhiline (milline kohtuastme tase on pädev). Kohtualluvust võib mõjutada ka poolte kokkulepe, näiteks foorumi- või valikukohtu klauslid lepingutes.

Rahvusvahelistes küsimustes tõusevad esile piiriülese kohtualluvuse printsiibid, tunnustamise ja täitmise küsimused ning immuniteedid. Kohtualluvuse vaidlustamine võib päevakorras olla eelmenetluse küsimus, mille otsustab kohus ise või kõrgem instants.

Kohtualluvuse selge määratlemine tagab õiguskindluse ja juurdepääsu kohtule ning aitab vältida vastasseise, mis puudutavad seda, kes peab vaidluse läbi vaatama.